Pole siia juba mitu nädalat jõudnud, olen viimased nädalad pühendanud õppimisele, sest reede oli viimane koolipäev. Viimane nädal on üldse hullumeelne olnud, sest hunnik töid oli vaja ära esitada.
Kõige parem oli muidugi esmaspäevane päev, kus loengusse minnes õpetaja paugu maha pani kui küsis, kus on meie grupitöö.
Meie: Mis mõttes nagu? Me pidime selle esitama 27 jaanuar ju.
Õppejõud: No eiei, ikka täna, väga kahju kui te minust valesti aru saite aga okei te saate selle veel esitada ka neljapäeva hommikul.
Ma ei tea kuidas on võimalik valesti aru saada kui ta selgelt ütles, et 27 jaanuar on viimane päev..
Oleme suht kindlad, et tal on Alzheimer..
No ma ütlesin paar paremat sõna tema kohta, muidugi mitte tema kuuldes aga siiski, hakkas kuidagi kergem.
Kergendus tuli ainult korraks, sest siis mõistsime, et peame suure töö ära tegema ainult mõne päevaga.
Meie grupis oli kokku koos minuga 7 inimest ja lõpuks reaalset tööd tegid neist ainult mina+2.
Kaks tükki loobusid üldse sellest ainest, sest neil neid ainepunkte nagunii oma koolis vaja ei ole.
Ja ülejäänud arvasid, et oleks õige aeg minna viimasel koolinädalal kuskile reisima, seega mina ja kaks tüdruku tegime kõik töö ära.
Ülesandeks oli teha koolile stand(ma ei tea mis see eesti keeles on, no need asjandused mida koolid Eestis Teeviidal kasutavad, et oma kooli promoda). Tuli teha makett ja ka raamat, kuhu tuli panna plaanid, pildid ja meie kontseptsioon. Raamatu tegi Clara, mina ja Elina tegime maketi. Meisterdasime seda kolmapäeval oma 5 tundi ja selle aja kohta tuli meie töö ikka super.
Vähemalt meie jäime väga rahule ja tundus, et õpetaja ka.
Lisaks sellele tööle oli mul esmaspäeva õhtul kell 8 valgustuse eksam, mis põhimõtteliselt oli nagu füüsika eksam, enamus materjali oli portugali keeles, mille tõlkimisega ma vaeva ei hakanud nägema, sest sain vaevu aru inglise keelsest, mis siis veel portugali omast rääkida. Igatahes eksami ma ära tegin.
Lisan siia ka ühe video oma esmaspäevasest koolipäevast.
Ja reede oli siis viimane päev, kus tuli mul esitada kaks tööd, mõlemad olid videod. Ühte jagan ka teiega :)
Modernse kunsti ajaloo aines pidime tegema esitluse ühe disaineri kohta, mina ja Zeynep valisime Zaha Hadid'i, kes on Iraagi-Briti arhitekt, ta on esimene naine, kes sai Pritzkeri auhinna, mis on arhitektide jaoks kõrgeim tunnustus. Lisaks sellele pidime lähtuvalt tema töödest tegema ühe disaini, me valisime kaks tema kujundatud objekti, mis on hetkel ehitamisel ja tegime neist rohkem sellise abstraktse plakati. See töö võttis ikka omajagu aega, nii tuligi ühel pühapäeva hommikul Zeynep minu juurde, tegime koos hommikusöögi(Zeynep tegi omletti türgi moodi ja mina tegin pannkooke) ja hakkasime õppima.
Meie inspiratsioon:
Meie töö:
Kui nüüd kooli asjad kõrvale jätta olen ma ikka vahepeal ka muuga tegelenud, päris õppimise lainel ma siin olla ei suuda:)
Näiteks mõned nädalad tagasi käisime Catarinaga Kizombat õppimas, see on tants, mis on pärit Angolast ja on siin üpriski popp.
Ma olin ikka täitsa närvis selle tunni pärast. See on siiski paaristants ja mina lähen Catarinaga kahekesi, pärast seal ei olegi ühtegi kutti kellega tantsida? Ja mis ma selga peaks panema? Trenniriided või tantsuriided?
No igatahes kohale jõudes tuli välja, et mehi jagus küllaga ja peale iga uue sammu õppimist tuli oma partnerit vahetada, nii saingi ma lõpuks kokku nelja erineva kutiga tantsida.
Tund oli päris fun, sest see oli jällegi portugali keeles aga sain ilusti hakkama ja õnneks minu tantsupartnerid rääkisid ka kõik inglise keelt. See on kindlasti tants, mida ma tahaks veel õppida.
Video ka teile, et näksite mida see endast kujutab.
Eelmine nädal sai ka korra peol käidud, mis minu meelest oli jummala hea pidu aga järgmine päev Muhammediga rääkima minnes sain ma teada, et pidu polnud üldse hea... Noh mul oli vähemalt lõbus, ma midagi halba ei mäleta :D :D
Käisime mingis väga imelikus baaris, väljas ei olnud ühtegi silti selle koha kohta, see asus kortermaja teisel korrusel ja trepikoda ei olnud väga kutsuv aga seest oli koht jummala normaalne ja hea muusikaga.
Külastasin seda ka sellel neljapäeval ja siis avastasin, et kohal on ikka nimi ka aga lihtsalt teisel pool maja, kus on õige ja viisakam sissekäik :D
Lisaks pidudele olen ka kahel kohtingul käinud(siiski ühe ja sama kutiga), seekord oli mul õnne rohkem kui ühes postituses räägitud ''tee'' kutist :D
Kutil on täitsa seebika nimi ka - Pedro, lisaks seebika nimele ei jää ka välimus seebika meeste omast maha kui just pikkus välja arvata.
Sai jälle kinos käidud, ma kohe üldse ei suuda harjuda sellega, et keset seanssi pannakse film stopile, et kõik soovijad saaksid 7 minuti jooksul vetsus käia jne.
Nimedest rääkides siis avastasin oma siinse kooli moodlet külastades kõigi minu kursuste inimeste nimed, johhhaiiidiii, küll on alles nimed.
Mõnel lausa 5 nime, ainult paar üksikut kellel on üks eesnimi ja üks perekonnanimi.
Mõned näited:
Beatriz Godinho da Silva Guerreiro Sebastião
Filipe Alexandre de Albuquerque Lopes
Pedro Figueiredo de Albuquerque de Oliveira Novais
Pedro Miguel Meneses Duarte Pires Aparício
Heal lapsel mitu nime..
Metrooga sõitmine on mul siin igapäevane, ma kasutan bussi ainult öösiti või siis kui metroo streigib.
Ja viimastel nädalatel on ta iga nädal vähemalt ühe päeva teinud. Õnneks ei kesta streik tervet päeva nagu alguses oli kui ma siia tulin, nüüd piirdutakse ainult hommikuse streigiga(6.30-10.30). Ega see mind seganud ei ole kuni selle neljapäevani, kuna siis pidin vara koolis olema, tavaliselt ma aga magan alles sellel ajal :)
Metroo on üldse üks huvitav koht, seal näeb ikka igasuguseid inimesi.
Näiteks üks päev tulid peale kaks mutikest, kes oma kotist valed linikud välja otsisid ja oma taguotsa alla panid, ma ei suutnud naeru tagasi hoida ja õnneks ei olnud ma ainus.
Siin on noortel aga ka kombeks igalpool suudelda, mitte viisakalt vaid ikka keelt kurku musisid jagada.
No palun väga, ega ma kade ei ole aga kui ma ikka teil vastaspingil istun ja te mu ees mokkapidi koos olete siis hakkab veits imelik küll, mitte kuskile ei oska oma silmi suunata..
Vahest juhtub lihtsalt väga naljakas inimene sinu vastu istuma ja oi seda häda kui sa veel üksi metroos oled ja naer jälle peale tuleb, siis vaadatakse, et sa oled ikka täitsa segi.
Ära ei tasu unustada ka magavad inimesi, sest neid leidub ikka palju.
Paar nädalat tagasi laupäeval mõtlesin, et puhkan õppimisest ja lähen jõe äärde istuma, plaanisin minna lihtsalt kodu ligidale, mitte kuskile kaugele.
Lõpuks sattusin ma aga hoogu ja kõndisin Belemi välja, see on kesklinnast 7km kaugusel, samuti üks turistide lemmikkohti, pilte ma väga ei teinud, sest mul oli ainult telefon kaasas.
Igatahes oli sellel päeval väga imelik ilm, linna kattis jõe poolt paks udu, nii et teisele poole viivat silda oli vaevu näha aga väljas oli mõnusalt soe, nii umbes +18 kraadi.
Märkasin üks päev, et rongidele kleebitakse peale uued reklaamid ja lähemale minnes nägin, et Beyonce tuleb siia esineme aga ikka muidugi siis kui mina juba Eestis olen :(:(:(:( Ma olen tõsiselt nukker.
Hei Beyonce, miks sa Eestisse ei tule?
Lõpetan oma postituse aga enda jaoks kõige meeldivama asjaga, ma sõidan 9 veebruar mõneks päevaks Maderiale!!!!!!!!!! Oh kuidas ma unistasin sinna minekust aga olin päris kindel, et ei vea rahaliselt välja, olen aga stuunud kokkuhoidlik olla ja sain endale hea hinnaga piletid, niiet minek!
Ja ainult veidike üle 4 nädala on jäänud siin olla..